Esimesed märgid liigrohke valgu kahjustava toime kohta olid olemas juba aastakümneid tagasi. Juba 1970. aastatel avaldati tuntud ajakirjas Nature ilmunud uuringus, et roti saab väga lihtsal viisil südame- ja neeruhaigeks muuta. Selleks tuleb tema toidu valgusisaldus lihtsalt Atkinsi dieedi tasemele üles kruvida. Mida suurem on toidu valgusisaldus, seda sagedamini tabavad rotte mitmesugused haigused Ross ja Bras (1974). Viimastel aastatel on leidnud kinnitust pikaajaline kahtlus, et midagi sarnast võib kehtida ka inimese kohta.

2014 selgus maailma erinevate laborite tähelepanuäratavatest uuringutest, et teatud valgurikkad toitumisviisid võivad vananemisprotsessi isegi kiirendada ja inimese eluiga lõppkokkuvõttes lühendada. Üks nendes uuringutes osalenud autoriteetsemaid teadlasi ei olnud selgi juhul mitte toitumisspetsialist, vaid gerontoloog Valter Longo Los Angeleses asuvast Lõuna-California ülikoolist – pikaealisuse instituudi direktor. Ta võtab oma aastate. pikkuse põhjaliku uurimistöö tulemused kokku järgmiselt: ,,Me uurisime lihtsaid organisme, aga ka hiiri ja teisi olendeid kuni inimeseni välja. Suutsime veenvalt tõestada, et valgurikkad dieedid – eriti kui valgud on loomset päritolu – on teie tervisele sama kahjulikud kui suitsetamine,, Valter Longo ja tema meeskond analüüsisid ligikaudu 6400 ūle 50-aastase inimese andmeid. Seejuures selgus, et inimesed , kes keskeas 50. ja 65. eluaasta vahel tarbisid ohtralt valke (kogu kalorite hulgast 20 protsenti või rohkem, võrreldes vähem kui 10 protsendiga) peavad arvestama tugevasti tõusnud suremusriskiga.
Antud juhul ei surnud 18-aastase vaatlusperioodi jooksul iseenesestki mõista mitte kõik 6400 inimest, vaid ainult osa neist. Hirmuärataval kombel suurenes see risk 74 protsendi võrra, kui inimesed sõid rohkesti valku. Seejärel suurenes vähktõve risk rohkem kui neli korda. See on suurusjärk, mis on toitumisuuringutes üsna ebatavaline ja mis muidu ilmneb tõe poolest pigem suitsetamise või alkoholi kuritarvitamise puhul Levine et al. (2014)

Kui selge see seos ka iseenesest olla võib, üksainus seos ei tõesta veel kaugeltki, et rohke valk on vähktõve ja teiste haiguste põhjuseks. Nagu teadusžargoonis öeldakse: Korrelatsioon ei tõenda veel kausaalsust. See korrelatsiooni – kausaalsuse (vastastikuse seotuse ja põhjuslikkuse) dilemma on arvukate toitumisuuringute põhiküsimus, mis on juba palju segadust külvanud ja pahandust põhjustanud. Toitumismüüdid saavad sageli just siit alguse.
Korrelatsiooni ja kausaalsuse ära vahetamine on näiteks põhjus, miks kohvil oli pikka aega teenimatult halb maine. Näiteks oli tõendeid selle kohta, et sagedane kohvi tarbimine on seotud suremus- riski suurenemisega. Ühelt maalt avastati, et kohv tõe poolest vähendab suremusriski. Milles siis probleem seisnes? Kokkuvõtlikult kohvi joojate hulgas kipub olema rohkem suitsetajaid. Kui see häiriv tegur kõrvaldada, osutub kohv iseenesest kaitsvaks. Freedman et al. (2012)

Kas valgurikas toit tõesti põhjustab vähki? Kuna vähirakud ja mikroskoopilised kasvajad moodustuvad ka meil inimestel spontaanselt uuesti ja uuesti. Lõpliku haigestumise oluline kriteerium on just see, kas ja kui palju vähk areneb (teatud vanusest alates tukuvad paljudes meist minikasvajad, mis õnneks ei kasva nii kontrollimatult, et nad meid tapaksid). Folkman ja Kalluri (2004)

Just selles punktis mängib toitumine äärmiselt olulist osa. Toit toidab ju lõppude lõpuks ka vähki. See tähendab, et olulist osa kasvajatest saab vältida vähendatud valgusisaldusega dieedi abil Levine et al. (2014)

Kui me tuletame meelde, milleks on valgud head, on allpool kirjeldatud leidudel ka bioloogiline tähendus. Valgud aitavad keha üles ehitada. Nad on rakkude kasvuks mõeldud ehitusmaterjal. Meie keha rakud omavad spetsiaalseid molekule, mis registreerivad, kas rakud suudavad kasvada või mitte. Selles mõttes peetakse keskseks kontrollmolekuliks mTOR-molekuli (ingl mechanistic target of rapamycin ‘rapamütsiini mehaaniline sihtmärk’) Zoncu et al. (2011), Laplante ja Sabatini (2012), Johnson et al. (2013), Saxton ja Sabatini (2017) Need mTOR, molekulid luuravad meie rakkudes ja jälgivad, milline on hetke toidu- ja energiaolukord. Kui varustamisega on kõik korras, saadab mTOR rakule puhta südametunnistusega kasvamissignaali. Seega võivad meie rakud nüüd suuremaks ja paksemaks kasvada, jaguneda, see tähendab paljuneda. Sel viisil kasvavad koed, näiteks lihaskude.

Ärkvele raputavad mTOR-i esmajoones valgud. Ilma valkudeta mTOR-id ei aktiveeru. Proteiinid on seega meie rakkudele otsustav kasvusignaal. Meie rakud ju peamiselt valgust koosnevadki Hosios et al. (2016) Lihtsustatud valem näeb välja selline (kusjuures nooled märgivad aktiveerumist):
valgud – mTOR -> rakkude kasv

Kui oleme lapsed, siis on kudede pidev kasvamine loomulikult väga vajalik. Ent mingil hetkel on kasvamine lõpule jõudnud. Teatud kasvamist vajame veel ka täiskasvanutena kas või selleks, et kasutatud rakke, näiteks naharakke ning muid kudesid ja materjale asendada. Aga me ei vaja seda enam nii palju kui nooruses.
Kui sa nüüd keskeas suure vaimustusega valke sisse ahmid, mis mTOR-id täie võimsusega tööle kihutab ? Nii stimuleerid oma keha pidevalt edasi kasvama, kuigi meie keharakud tahaksid juba mõnevõrra rohkem laiselda. Kogu sellest valgust ja m’TOR-idest virgutatuna rakk aina ehitab ja ehitab. See ehitusmaania raku vajadustele kuidagi ei vasta. Ehitusmaterjalid, mis omakorda koosnevad suuremalt jaolt valkudest, hakkavad kogunema (selle asemel et lagunema hakata). Valgud lähevad tükki ja hakkavad rakke purustama, näiteks ajurakke, nagu juhtub Alzheimeri tõve puhul. Selle üheks põhjuseks on, et nende närvirakkudesse koguneb vähem kahjulikke valke Parella et al (2016). Kui soovite, võib öelda, et kasvamine muutub rakkude vananemiseks: valgud – mTOR-> rakkude vananemine

Kindlasti ärge mõistke mind valesti: ei valk ega mTOR-id ole halvad. Vastupidi, ilma nendeta ei saaks me elada. Väga madal mTOR-aktiivsus on pikemas perspektiivis ka ebasoodne, eriti lihasrakkudes, mis sellisel juhul hakkavad järk-järgult kahanema.
Aga me liialdame tüüpiliselt lääneliku toitumisviisiga ja stimuleerime oma keha liigsele kasvamisele eluperioodil. Selline kasvamise tase teeb rohkem kahju kui toob kasu. Edasise kasvamise asemel oleks meie rakkudel hoopis rohkem kasu ühest või teisest hooldustööst.
Näiteks oleks rakkudele vägagi tervendav, kui nad saaksid vahepeal hingetõmbepausi pidada. et kogunenud , ehituspraht” ära koristada. Seda protsessi nimetatakse autofaagiaks (iseõgimiseks).Kui mTOR on aktiivne, siis see õnnistav enesepuhastusprotsess blokeeritakse.

Kui meie keharakke stimuleeritakse pidevalt kasvama, on see vaga ohtlik. Seepärast, et vähkki ei tee midagi meelsamini kui kasvab. Valgud on peamine tooraine, millest uued vähirakud moodustuvad Hosios et al. (2016)
Seetõttu kujutavad ülemäära kõrge valgusisaldusega toit ja sellega seotud hüper aktiveeritud mTOR endast vähi jaoks ideaalset kasvupinnast. (Muide, on olemas ka aineid ja toiduaineid, mis mTOR-i aktiivselt takistavad, nagu juba ilmselt mitte asjata mainitud elu pikendav kohv Pietrocola et al (2011) Samuti ka näiteks rohelises tees Van Aller et al. (2011) või külmpressitud rüpsi õlis sisalduvad ained Wang et al. (2016b)

Lühidalt öeldes on mTOR vananemisprotsessi üks peamine lüliti. Valgud aga ei juhi mitte ainult mTOR-i, vaid ka teisi organismi kasvamist stimuleerivaid signaalaineid, mida nimetatakse kasvufaktoriteks. Valgud stimuleerivad näiteks kriitilist, insuliinisarnast kasvufaktorit IGF-1 (insulin-like growth Jactor 1), samuti kasvu soodustavat hormooni insuliini ennast.
Vanemas eas, nii umbes alates 65. eluaastast, langeb meie JGF-1 tase järsult Levine et al. (2014). Väheneb ka mTOR-i aktiveeriv tegevus, vähemalt lihasrakkudes. Nagu kõik teised keharakud, vananevad ka meie lihasrakud, nad atrofeeruvad ja üha rohkem lihasrakke sureb. Neid ei regenereerita ega asendata piisavalt. Kõik see tähendab, et vananemisega kaasneb sageli hiiliv lihaskadu. Meie käed ja jalad muutuvad kõhnemaks ja nõrgemaks. Erialases terminoloogias nimetatakse seda sarkopeeniaks.

Alates 40. eluaastast kaotab meie keha iga päev lihasmassi, mis viib selleni, et kõrges vanuses on meil alles ainult pool sellest lihasmassist, mis meil oli noore täiskasvanuna. Selle ennetamiseks peaksite alates 40. eluaastast mitu korda nädalas raskusi tõstma Dennison et al.(2017)

Selle taustal saab ehk seletada ka üllatavat fenomeni, millele Longo ja tema meeskond andmeid analüüsides samuti sattusid: alates umbes 65. eluaastast paistab valgule rõhku paneva toitumise kahjulik toime kaduma hakkavat. Osaliselt pöördub seos vastupidiseks: kuigi valgurikas toit suurendab teatud haigustesse, näiteks diabeeti haigestumise ohtu endiselt, avaldab rohkema valgu söömine alates 65 eluaastast lõpp kokkuvõttes soodsamat mõju. Sellest vanusest alates valgurikka toidu korral üldine suremusrisk väheneb.

See ei ole ainus helge koht valkude au päästmist silmas pidades. Longo uurimisrühm täheldas lisaks sellele veel midagi märkimisväärset: niipea kui teadlased piirdusid analüüsil taimsete valkudega, kadus kahjulik toime igas vanuses Levine et al. (2014). Seda järeldust toetavad ka teiste teadlasrühmade edasised uuringud. Uuemate analüüside kohaselt on taimse valgu tarbimine seotud isegi vähenenud suremusriskiga Song et al.(2016). Mõistatuslikel põhjustel on meie keha jaoks suur vahe kas valgud, mida me sööme, pärinevad loomalt või taimedelt.

**Mina treener Christian Lumiste vastutan antud kirjutise õige informatsiooni eest. Samuti kinnitan, et antud kirjutis on minu Terviseprogrammi meetodi osa. Kirjutise informatsiooni võib kasutada Terav Eestlane oü tooteid ostnud klient oma isikliku, pere tervise ja toitumuse parandamiseks -edendamiseks tasuta.
Kõik õigused kaitstud. Ühtki selle kirjutise  osa ei tohi reprodutseerida mehaaniliste või elektrooniliste vahenditega fotopaljundus koolitustel kasutamiseks ja info salvestamine, edastamine rahalise tulu teenimiseks/kasutamiseks – ilma autoriõiguse omaniku Christian Lumiste või Liha UÜ loata.