Loorber ( Laurus nobilis )  vürtsina kasutatakse loorberi värskeid või kuivatatud lehti ja vilju (loorberimarju), aga ka näit: loorberipulbrit. Loorberiõli sisaldab praktiliselt 50% tsineooli ja veel umbes 65 komponenti, sealhulgas P-vitamiini. Loorber jahvatatud ja Loorberilehti kasutatakse kulinaarias väga laialdaselt. Supid, kastmed, salatid, praed, hautised ja kõike muud maitsvat Sinule ja sinu perele. Loorberipuu lehed on pikaealised, üks leht võib puul püsida 3–4 aastat. Loorberilehti kogutakse iga kahe aasta tagant. Korjatakse noori täiskasvanud lehti. Loorberiistanduses saadakse ühelt hektarilt kuni 4 tonni lehti. Rahvameditsiin kasutab loorberit reuma, podagra, halvatuse ja diabeedi raviks. Õitsvatest noortest võrsetest ja ka viljadest valmistatakse rasvõli(Lauri oleum). Kuivatatud lehtedest ja okstest valmistatakse eeterlikku õli (Lauri aetheroleum) mida kasutatakse homöopaatias, veterinaarias.

Iidsel ajal peeti loorberit pühaks taimeks ning loorberipärja või -oksaga austati poeete, heliloojaid ja sportlasi. Jumal Apollon kandvat peas alati loorberipärga. Loorberipärg või -oks on olnud austuse märgiks, millele viitab ka hariliku loorberipuu ladinakeelne liigiepiteet – nobilis ‘üllas’, perekonnanimi tuleneb arvatavasti keldikeelsest sõnast lauer ‘roheline’. Loorberi viljad on vähem tuntud, kuigi need esinevad kaubanduslike vürtsisegude osana. Oma tugeva maitse tõttu sobivad need kõige paremini  kastmete juurde. Eestlastele on Loorber meelt mööda nii noortele kui ka vanadele, kus kokku sobib sibulapulbriga, musta pipraga, küüslauguga, tšilli, sinep. Need sobivad väga hästi siga, lammas, loomaliha, uluk( hirvelihale koos kadakatega.